article image

Ökotudeng kui mission impossible

12-05-2015   OM Uudised
facebook

Ökoloogiline mõtteviis kannab eesmärki jätta endast keskkonna hüvanguks maha võimalikult väike jalajälg ja teha oma valikud sõltuvalt sellest, kui loodusesõbralik on tegevus. Ökoeluviis ei tähenda üksnes hambapesu ajal vee kinnikeeramist või kilekoti vahetamist riidest koti vastu, vaid see mõtteviis avaldub paljudes teisteski eluvaldkondades. Üks kõige ilmsem ja ökoinimese jaoks lihtsamini jälgitavam on tarbimise küsimus.

 

Entusiastlikumad leiavad hea tahtmise korral poest nii ökoloogiliselt toodetud kangast valmistatud riideid, vastava märgistusega olmekaupu kui ka katuse pea kohale, soetades endale ökoelamu. Käesoleva artikli tarbeks me Ukuga savionni küll ei ehitanud, kuid see-eest uurisime, kas ja kuidas õnnestub tavalisel tudengil kooskõlastada rahakoti seis oma armastusega keskkonna (ja iseenda tervise) vastu igapäevases tarbimises. Katse viisime läbi Tartu kesklinna toidupoes, kus võtsin ülesandeks leida kõige odavama hinnaga ökotoote ja Uku sama kategooria kauba tavatoodete hulgast. Toodete valimisel lähtusime kõige tüüpilisematest toidu- ja tarbekaupadest, mida tõenäoliselt iga tudeng vähemal või rohkemal määral tarbib. Kas ökotudengi üllad maailmapäästmise mõtted jäävad eelarve piiresse või mitte?

 

Öko soodustab ökonoomset ajakasutust

Enne poodi jõudmist arvasin, et jään ökotoodete valimisega nende piiratud valiku tõttu hätta. Poes kohapeal aga selgus, et kartus oli vähemalt osaliselt asjata – valik polnud küll lai, kuid võimaldas ülesande läbida. Samas tuleb tõdeda, et mis puutub mahekaupadesse, siis tavapoe ökoasjade valikut iseloomustab kas selle puudumine või vedamise korral ühe-kahe alternatiivi olemasolu. Kui võrrelda ökotoodete ja tavakauba kättesaadavust, siis selgub, et öko moodi tarbimine on Eestis võrdlemisi keerukas, tavakaupade rohkus teeb aga valiku raskeks ning pikendab leti ees seismise aega.

 

Et võtsime ülesandeks koguda toidukorvi ostunimekirjas olevatest asjadest odavaima variandi, mis ostlemise hetkel saadaval, polnud minu ülesanne kuigivõrd keeruline. Leidsin peaaegu kogu kauba kolme riiuli raadiusest ja hindade võrdlemise ja otsustamise üle vaagimine jäi seekord ära, sest võtsin, mis oli saadaval. Ukul seevastu kulus tunduvalt rohkem aega nii lettide vahel orienteerumise kui hindade kalkuleerimise ja võrdlemise peale.

 

Öko-ostlemine manab silme ette defitsiidi

Ostunimekirja kuulus 18 tarbekaupa, mida tudeng võiks meie arvates mingil põhjusel vajada: makaronid ja nende lahutamatu kaaslane ketšup, kaerahelbed, kohv, tee, tudengieine (ehk pähklisegu), mahl, suhkur, leib, toorjuust, jogurt, munad, piim, või, küpsised ja tuju üleval hoidmiseks ka šokolaad ning jäätis. Mõeldes tudengite puhtusearmastusele, oli nimekirjas ka nõudepesuvahend. Ostuloendit oleks saanud täiendada veelgi, kuid otsustasime piirduda eelnevalt väljatooduga ja nagu hiljem selgub, siis adekvaatse tulemuse jaoks piisas sellest täiesti.

 

Kui aga mõelda sellele, kuivõrd keeruliseks teeb valiku vähesus elu neil, kes soovivad tarbida võimalikult mahedat kaupa kõikides valdkondades ja sealjuures saada tavatarbijate kombel osa ka sellisest privileegist nagu valikuvõimalus, hakkab Eesti kaubandusele mõeldes natukene hale. Meie ülesande peamine eesmärk oli küll leida, kas tudeng saaks piiratud ressursside juures järgida oma põhimõtteid, kuid katse pani mõtlema ka teises suunas – kas Eestis saab üldse (ka paremate rahaliste võimaluste juures) järgida ökoeluviisi? Muidugi võib siinkohal väita, et ökomõtlemine iseenesest suunabki inimest vähem tarbima, kuid paratamatult kuulub teatud määral tarbimine elu juurde. Kui tarbimisest ei saa üle ega ümber, siis miks mitte teha seda võimalikult keskkonna- ja tervisesõbralikult? Paraku väike ja piiratud valik seda eesmärki ei toeta.

 

Öko on vedamise, mitte valiku küsimus

Kõigepealt üks naljakas paradoks: ühel hetkel avastasime Ukuga oma ostukorve võrreldes, et minu valitud ökokaubad olid pakendatud mahu mõttes palju suurematesse pakenditesse kui tema tavatooted. Samas oli mahekaupade pakendamisel järgitud üldiselt siiski ümbertöötlemise põhimõtteid ja plast- ning kilepakendite asemel oli kasutatud loodussõbralikumat varianti. Mis puutub katse eesmärki, siis tulemus oli mõneti oodatav – kui Uku ostukorvi maksumuseks tuli kokku 25 eurot sentidega, siis minu ökokraami hinnaks oli kaks korda suurem summa, 60 eurot ja mõnikümmend senti peale. Ökokaubad olid kõikide toodete puhul kallima hinnaga, mõne mahekauba hind oli tavatootega võrrelduna isegi mitmekordselt kallim. Et ostukorvi sai ainult valik paljudest igapäevaselt vajaminevatest tarbekaupadest, kuluks tudengil oma kõhu täis saamiseks palju rohkem raha kui 50 eurot. Näiteks ei olnud meie ostunimekirjas puu- ja juurvilju ega midagi sellist, millest annaks korraliku kõhutäite vaaritada. Testi käigus ilmnes, et on palju asju, mida ökoletist ei leiagi, näiteks puuvilju ega loomset päritolu toiduaineid.

 

Kas hinnavahe on põhjustatud väikesest valikust, laiema tarbijaskonna puudumisest või mahekaupade tootmiseks kuluvast suuremast ressursist, mis hinna kõrgemale ajab, on mõistatus. Samas need, kes mujal maailmas ringi liikunud, on ilmselt märganud, et arvestades üldist elatustaset, on Eestis toiduainete hinnad paljude teiste riikidega võrrelduna üsnagi kõrged. Ka ökokaubad on väljamaal meeldivama hinnaga ja valiku osas suuremal määral esindatud.

 

Järeldusena peab tõdema, et suures osas polegi tudengil võimalik oma ökoarmastust praktilises elus välja näidata, sest kas pole, mida osta või jäävad olemasolevad tooted hinnataseme tõttu kättesaamatuks. Ökoeluviisi puhul loevad aga ka muud valikud peale kulinaarsete dilemmade. Alati saab näiteks prügi sorteerida ja järgida looduse hüvanguks eelnevalt väljatoodud väikesi aspekte: keerata hambapesu ajal veekraan kinni ning kanda poes kaasas riidekotti.

Täpsemat hinnavõrdlus tavatoote ja ökotoote vahel saad vaadata SIIN

 

Eksperimenti viisid läbi tudengid Kristel-Maria Kadajane ja Uku Lilleväli 

Allikas: Olerohkem.ee